Demokraatia? Üks farss!
Thomas Brehl
NS-NACHRICHTEN, nr 118/18 – suvi 2004 (115)
Demokraatia on kindlasti inimkonna ajaloo üks idealistlikumaid ideid ja nagu ka mõnda teist ideaali, on ka seda võimatu saavutada. Me võiksime juba täna rahul olla, kui see, mida meile „demokraatliku õigusriigina" näidatakse, oleks ligilähedalgi nendele nägemustele, milliseid kunagiste demokraatlike põhiseaduste eestmõtlejad püstitasid. See pidi olema rahvavõim, rahvas kui suverään, kui ainuvalitseja enda üle. Vastand praegusele silmakirjalikule valitsusele, diktatuurile, monarhiale…
Et me täna formaalselt demokraatias elame, ei tähenda, et rahvas suveräänne oleks; seega pole meil tegu sellise rahvavalitsusega, mida vanad kreeklased ette kujutasid. Seda saab ka väga lihtsalt tõestada (tegemata selleks mingeid süvauuringuid jmt): meil on euro – saksa rahvas ei tahtnud seda! Saksa sõdurid võitlevad kogu maailmas US-ameerikalike huvide eest – saksa rahvas ei tahtnud seda! Meil on riigis miljoneid mitte tööl käivaid välismaalasi – saksa rahvas ei tahtnud seda! Valitsevad tühjendasid pensionikassa – saksa rahvas ei tahtnud seda! Isegi raske narkoäri eest süüdimõistetud välismaalased said asüüli – saksa rahvas ei tahtnud seda! Süüdimõistetud lasteahistajad ja -mõrtsukad said teise või kolmanda võimaluse – saksa rahvas ei tahtnud seda! Saksa inimesed on muutunud mõnes suurlinna piirkondades vähemuseks – saksa rahvas ei tahtnud ka seda! Ei saa ju vähemalgi määral väita, et rahvas omaks ainuvõimu, vaid vastupidi: Tähtsate (tulevikku puudutavate) küsimuste puhul ei küsitagi rahva nõusolekut, kuid siiski on kõik formaalselt ja juriidiliselt korrektne. Teisisõnu: kui kodanik saab valimas käia, siis on ju kõik korras?!?
Tänapäeval saame kahjuks vaid nende vahel valida, kes on allutanud end „demokraatlikule põhiseadusele" ning valimistel puudub alternatiivne valikuvõimalus, mis vastandaks end senisele poliitikale, kuna hetkel valitsevad ringkonnad teevad võimul püsimise nimel kõikvõimalikke samme. BRD nomenklatuur on põhiseaduse sakrosanktseks kuulutanud, kuigi ta täpselt teab, et just see põhiseadus pole mingi konstitutsioon, kuna see pole rahva poolt „vaba enesemääramisega" legitimeeritud, vaid on hoopis liitlaste armu konstruktsioon.
Iga katse luua tõeline rahvademokraatia peab valitsevate ringkondade poolt vaadatuna olema seega kui rünnak riigi vastu. Seega: tõelise demokraatia kutse on vahepeal muutunud konstitutsioonivaenulikuks…
Miks aga ei tööta tõeline rahvavalitsus? Miks saab rahva silmade all teha poliitikat, mis on rahva ja selle huvide vastane? Väga lihtsalt: õiged otsused eeldavad eelnevat ja õiget informatsiooni. Valesti informeeritud inimene otsustab sunduslikult valesti! Ka valestiinformeeritud kollektiiv – siinses kontekstis saksa rahvas – saab vaid valesti otsustada. Isegi siis, kui küsimus puudutab ta rahvuslikku eksistentsi. Läbi lõpmatu selektiivse informatsioonilaine tekib nii üksikindiviidil kui ka kogu rahval terviklikult täiesti vale tervikpilt, eriti ajaloolise ja ühiskondliku reaalsuse suhtes. Kui siis indiviid või kollektiiv teeb valimistel näiteks otsuse, siis võib see subjektiivselt näida isegi õige, kuid olemasolevate väärinformatsioonide näol on see aga objektiivselt vale. See, mida esimestel sõjajärgsetel aastatel täiesti õigustatuna nimetati „ümberkasvatuseks" (inglise keeles – reeducation), kutsutakse täna – pärast aastakümneid – küll pigem „väärinfoks" (inglise keeles – disinformation). Sest „ümber kasvatada" saab vaid seda, kellel oli kunagi teine arvamus. Enamusel neist, kes täna veel elavad ja ka tollastel otsustetegijatel polnud kunagi tõelist teist arvamust. Seega: nemad pole mitte „ümberkasvatatud", vaid lihtsalt valestiinformeeritud ja osalevad seega aktiivselt saksa rahva väärinformeerimises.
Mina olen sageli ümberkasvatust kirjeldanud kui huvitavaimat inimkonna uusima ajaloo ühiskondlik-poliitilist katset. Sellel ja sellega kaasneval väärinfol on õnnestunud saavutada see, et saksa inimesed oma enda hävimisele heas usus kaasa aitavad.
Nii elab meie rahva massilises valestiinformeerituse mikrokosmoses, suures „pettuse ja valede maailmas" (Emil Maier-Dorn) ilma, et seda ise aimata või märgata võiks. Kui seda süvendatakse aga liiga tugevalt, nagu seda on tehtud inimõiguste-vastase angloameeriklaste rünnaksõjaga Iraagis, tekivad veel mõtlevatel inimestel kahtlused. Kuigi vahepeal on juba rida ameeriklaste valesid paljastatud, on kuulekad liidukodanikud veel kaugel sellest, et tervet süsteemi kahtluse alla seada. Aga see ei tähenda, et see hetk kunagi tulla ei võiks...
Mõnikord jääb mulje, et valitsevatele ringkondadele meeldib katsetada seda piiri, kui kaugele üldse minna võib; mida veel usutakse ja mille suhtes kipuvad kahtlused tekkima. Nii võeti tagasi vale iraagi sõdurite kohta, nad oleksid nad inkubaatoritest imikuid välja tirinud esimese Lahesõja ajal, kuid samas jätmata lisamast jämedat „aga". Seda teame me oma ajaloostki: näiteks kui pärast sõja lõppu levitati üha ulmelisemaid jutte saksa jubedustest. Kui märgati, et vibu oli ülepingutatud, tuli ka üks „…no hästi, see värk juudi laipadest tehtud seebist pole tõsi, aga…"
Nii on juba kaks maailmasõda ja just see väärinfo põhjuseks, et rahvuslikke püüdlusi ega rahvuslikke paroole ei vaadata positiivselt, kuna juba rahvuslikult mõtlevate inimeste eksistentsi võimalus näib neile tohutu ohuna. Assotsiatsioon parempoolsed = häda, surm, sõda, rahvastehävitamine – töötab suurepäraselt desinformeeritute peades ja nii peame me täna võitlust mitte ühiskondlike organisatsioonide vastu, vaid maailmavaate vastu, ühe poliitilise põhimõtte vastu. See on valeinformatsiooni printsiip. Ja selle vastu on vaid üks vahend:
Ilustamata, puhas tõde!