Paul Mathiesen sündis Kärknas 27.03.1913.a metsniku noorima pojana Tartumaal. 1921 alustas kooliteed Sipe algkoolis, mille lõpetas 1927.a. Seejärel astus edasi Tartu Kommertsgümnaasiumi. 1934 lõpetab Tartu Poeglastegümnaasiumi elektrotehnika haru. Selles koolis õppis ta õppeainena juba ka riigikaitseõpetust.

   Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta ,vahepeal Mathiesenist Maitlaks saanuna, 21-aastasena ajateenistusse 8. Üksikusse Jalaväepataljoni Valgas. Peale noorsõduriaega asub Maitla 1.09.1934 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli aspirantide klassi pioneeri erialale, mille lõpetab 30.07.1935. Seejärel teenis ta portupei-aspirandina 2. Üksikus jalaväepataljonis Tartus. Järgmisena astub ta peale eksamite sooritamist 1937 Sõjakooli ohvitseride klassi, mille lõpetab 12.08.1938 Lipnikuna. Teenistusse asub 3. Üksikusse jalaväepataljoni Valgas. 24.02.1939 ülendatakse Maitla presidendi käskkirjaga nooremleitnandiks. 1939. ja 1940.a tegeles ta ka riigikaitsetöö korraldamise-juhatamisega Tartu gümnaasiumides. 1940.a, kui Eesti väeosad Punaarmee koosseisu arvati, saadeti 3. Üksik jalaväepataljon Petseris formeeritavasse 171. jalaväepolku. Peale sõja algust viidi 171. jalaväepolk Pihkvasse, kust liiguti edasi Porhovi lähistele. Seal õnnestus tal end koos kaaslastega sakslastele vangi anda. 16.07 - 7.11.1941 oli Maitla Saksa sõjavangide laagrites: Dünaburgis (Daugavpils), Ebenrodes ja Stablackis.

   Nov. 1941 vabanes ta sõjavangist ja asus 18.11.1941 astus ta teenistusse Tartus formeeritud üksikusse julgestuskompaniisse, mis allutati 37. poitseipataljonile. Pataljon julgestas Pihkvas Saksa lennuvälju. 1942.a sügisel ülendati Maitla Oberleutnant´iks. Oktoobris astus ta aga Formeeritavasse Eesti Leegioni, mille jaoks isikkoosseisu koondamist alustati Pihkvas. Seal määrati ta esimese 113 kogunenu ülemaks ja saadeti kõik Poola Heidelaagrisse väljaõppele, kuhu jõuti 13.okt. Sealt saadetakse ta varsti ohvitseride täienduskursusele Bad Tölzi. 1943.a aprilli alguses kursus lõppes ja lõpetanud saabusid tagasi Heidelaagrisse. Formeeritud Eesti SS-brigaadis sai Maitlast 45. rügemendi 1. pataljoni 3. kompanii ülem. 1943.a sügisel osales Eesti SS-brigaad Neveli rindel lahingutes ja Maitla võitles seal oma kompaniiga hästi. Lahingus üles näidatud vapruse eest sai ta 8. detsembril II klassi Raudristi. Novembris sai ta puhkust ja abiellus 18. dets Eestis Aino Angerjas´ega, kellega sündis 1944.a sügisel tütar Kai. 1944.a jaanuaris Maitla haigestus ja oli veebruari lõpuni Tartus haiglas. Ta ülendatakse varsti Hauptsturmführer´iks ja Apr 1944 saab ta formeeritava 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Sama aasta 24. juulil osales Maitla oma pataljoniga venelaste suurrünnaku tagasilöömises Auvere platsdarmil ja teda autasustati I klassi Raudristiga. 29. juulil sooritas ta Sinimägedes oma pataljoniga otsustava vasturünnaku ja sai selle eest 23. aug 1944 Rüütliristi. Peale Sinimägede lahingut suunati Maitla oma pataljoniga Tartu rindele Vent´i võitlusgruppi, kus sai 23. aug õlast haavata. Ta saadeti Tartu haiglasse ja sealt läbi Tallinna laevaga Saksamaale. Tema abikaasal, Aino´l, koos äsjasündinud tütrega aga Eestist evakueeruda ei õnnestunud. 1944.a lõpuni oli Maitla Bregenzi sõjaväehaiglas. 1945.a jaan. lõpul saab ta rügemendiülema, H. Riipalu, haigestumise järel varsti Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. Samal ajal võitles diviis Oppelni all. Oppelni juures jäi Eesti diviis piiramisrõngasse. Vägede pääsemisel oli teeneid ka Maitlal. 20.04.1945 ülendati ta SS-Sturmbannführer´iks.

   Peale sõja lõppu üritas Maitla koos sõduritega läbi Tšehhimaa ameeriklasteni jõuda, kuid ta võeti tshehhide poolt kinni ja lasti 10.05.1945 Kolin´is maha.

   Paul Maitla´t on iseloomustatud julge, uhke, optimistlikuna. Ta oli 175 cm pikk, kõhn mees kergelt süttiva loomusega. Juhiomadustena on kirjeldatud teda, kui rahulikku, otsustusvõimelist ja raudse tahtejõuga inimest. Ta oli pidevalt sirgeseljaline, otsustav, trotslik, Rüütlirist kaelas, mütsil surnupealuu, lõkmeil hõbedased rombid. Sakslastega ta väga hästi läbi ei saanud, ent teda respekteeriti. Sakslased kutsusid teda ka "Kugelblitz´iks" (keravälk). Ta oli tõsine sõjaväelane. Ta ei pärinud kunagi, et noh, poisid, kuidas läheb jne. Ka rindeoludes nõudis ta korrektseid ettekandeid. Kui taganeti üle mägede ameeriklaste suunas, olla ta öelnud oma Rüütliristi kohta: "Kõlbas mul sellega võidelda - kõlbab ka surra." Võitlus bolševismi vastu oli tema jaoks väga tähtis ja tõsine ülesanne. Ta ütles: " Iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peab nüüd valima sõduri tee. Kellelgi pole midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita."