Lieselotte
NS KAMPFRUF #25, märts–aprill 1978 (89)
Kogu maailmas peavad rahvussotsialistid täna oma juhi Adolf Hitleri sünnipäeva.
Selle füüreri sünnipäeva, kes 1918. aasta reetmisele vaatamata lõi liikumise millesse kuulusid miljonid. Me mälestame juhti, kes viis erepunase haakristilipu all Euroopa aaria rahvad juudi-bolševistide poolt juhitud asiaatide hordide vastu, kes võitles internatsionaalse juutide, bolševistide ja kapitalistide vandenõu vastu ning kes selles võitluses ka langes.
Adolf Hitler, rahvussotsialistliku Saksamaa füürer, aaria maailma juht, on surnud. Ta langes juudi-bolševistliku maailmavaenlase vastases võitluses. Tema põrm puhkab Riigikantseleis, kust ta saksa rahva saatust kaksteist aastat juhtis, kus ta viimse sekundini vaenlasele vastu seisis. Adolf Hitler ei astunud tagasi ega kapituleerunud, vaid ta läks Saksa rahva juhina Walhallasse. Juutide poolt üles ässitatud okupantide-pööbel ei saanud õnneks ta laipa kätte. Füüreril jäi olemata see, mida tehti juutide poolt itaalia rahva Duce’ga.
Riigikantselei õhiti, Berghof rüüstati, Nürnbergi parteipäevade kompleks demonteeriti. Igasugused mälestusmärgid hävitati, tänavad nimetati ümber, partei ametiasutused arestiti, lipud ja standardid, vormid, varustus ja raamatud põletati. Midagi ei jäetud proovimata, et vaid kõik, mis Adolf Hitlerit, Kolmandat Reichi ja selle suurust ning suurepärasust meenutas, enneolematu täpsusega hävitada.
Pärast seda, kui internatsionaalse kurjategijate režiimi poolt kõik, mis me rahva kunagi suureks ja võimsaks teinud oli, maha tiritud, hävitatud ja kõrvaldatud oli, usuti, et nüüd on saabunud tund, mil kogu saksa rahvast on igaveseks tehtud selle kuritegeliku rassi sulased.
Kui see veresidemete kaudu üksteisega seotud parasiitide ja kelmide kamp arvab, et kõigi liikumise materiaalsete väärtuste ja sümbolite ning liikumise juhtide mõrvamisega on küllalt, et nad igaveseks hävitada, siis olgu nendele internatsionaalsetele spekulantidele öeldud: Enne hävib saksa rahvas, kui et annab end võitluseta nende võimule saanud alamrassist spekulantide, sõjaõhutajate ja rahvastemõrvarite orjusesse!
NSDAP ei kapituleerunud internatsionaalse juutluse vastases võitluses ja ei kapituleeru iial! Mis 8. mail 1945. a. juhtus, oli militaristlik-bürokraatlik poosetamine – tolleaegne sõjaväeline juhatus pidi reeturite poolt tekitatud rõhumise tõttu alluma meie maale sissetunginud okupantide-pööblile. Mida või kuidas 8. mail 1945. a. mingeid asju välja kaubeldi, ei huvita meid üldse. Me ei pea siin tegelema rahvusõiguslike küsimuste ega rahvusvaheliste konventsioonidega, mis nagunii vaid paberil eksisteerivad või parimal juhul vaid võitjatele soodsalt loodud vormis on, vaid me peame võitlema oma maa vabaks, peame oma maa võõrvõimust puhastama, peame oma rahvast verelise hävingu ja allakäigu eest kaitsma. Me peame juudi faktorite mõju välja lülitama. Meil lasub püha kohustus ja auväärne ülesanne see rass, mis ajas maailma kaks korda sõtta, panna vastutust kandma. Miljonid ja miljonid mehed, naised ja lapsed on 25 aasta jooksul kaks korda langenud kultuuritu rassi kättemaksuhimu, kasuahnuse ja maailmavalitsustungi ohvriks.
See sama kuritegelik rass ei kohku tagasi oma maailmavalitsusplaanide ohustamise korral kolmandat maailmasõda alustada ja taas teha miljoneid inimesi kirjeldamatu häda ohvriteks. Me tõdeme sellest lähtuvalt avalikult: meie eesmärk on sellist katastroofi ära hoida – läbi misiganes meetmete.
Mis puutub juudiküsimuse lõpplahendusse Kolmandas Riigis, siis piisab spekulantide, kelmide ja allilmategelaste vaatamisest, et aru saada, et mingit juudiküsimuse lõpplahendust polnud olemas. Pensionisaajate vool ja juudi kolooniad USA-s, Euroopas ja Lõuna-Ameerikas on elavad näited mitte toimunud lõpplahendusest (Endlösung). Sellega seoses ei pea me tõeotsingut või „riikliku diskusiooni" vajalikuks. Milleks? Et mingitele võõrastele moraaliapostlitele heategu teha – selleks ei ole meil küll aega.
Selle kohta, et Kolmandas Riigis juute gaasikambrites ei mõrvatud, on tunnistajaid. Aga ei ole laitmatut materjali, mis tõestaks vastupidist. Isegi Rahvusvahelise Punase Risti aruanded toetavad väidet juutide inimlikust kohtlemisest. Uskuda, et me veel korra sellise arusaamatuse ohvriks langeda võime, tähendaks, et te peate meid, natsionaalsotsialiste, tõesti õpetamatuteks.
Nüüd hakkavad meie vastased kogu maailmas – nagu juba neljakümne aasta eest – pihta demokraatlike fraasidega humaansusest, inimlikkusest ja suuremeelsusest ja oma moraalseid väljendeid suust välja ajama. Ma küsin nendelt vastastelt: kus oli teie humaansus, kui te õitsvatest Euroopa kultuurlinnadest varemed tegite? Kus oli teie inimlikkus, kui miljonid rahvuskaaslased idas alaminimeste-hordide poolt looma kombel maha tapeti? Läänes surid meie naised ja lapsed süüte- ja fosforpommide rahes. Sajad tuhanded parteikaaslased tapeti pärast 1945. aastat, teised veeti minema, mõisteti süüdi või peksti invaliidideks. Kas selles väljendus teie moraal?
Lugematu arv eurooplasi pidi sama kannatusteteed maitsta vaid sellepärast, et nad patriootidena ja eurooplastena võtsid osa juudi-bolševistliku maailmavaenlase vastasest võitlusest. Umbes kolmsada tuhat itaallast ja sada viiskümmend tuhat prantslast langesid juutide poolt üles ässitatud pööbli mõnituste ohvriks. Paljudel on veel tänagi kehal väärkohtlemise jäljed.
Me ootame põnevusega, kuidas nad ennast selliste kolossaalsete kuritegude vastu kaitsevad, kui neid ükskord vastutama pannakse. Ükskõik milliste fraaside ja valedega need demokraatlikud riigimehed end välja valetada püüavad, nemad ja süüd kandev rass ei saa oma saatust vältida!
Mainitud võivad kindlad olla, et siin ei ole tegu palja fraasiga. Rahvusvahelisel juutlusel on küll õnnestunud väliselt võidetud rahvaste verd nautida, kuid juutlusel ei ole õnnestunud rahvussotsialistide ideede ehitist kokkuvarisemiseni viia. Küll langes võitluses meie juht ning kõik liikumise maailmavaatelised teosed ja kõik muu põletati ja keelati. Rahvussotsialism aga on sügaval sisemuses ja sealt ta tärkab taas. Olgugi, et meie füürer on surnud, on tema vaim vaid seda elavam. Natsionaalsotsialistliku Saksamaa juht on meie keskel, mitte küll elusal kujul, vaid läbi rahvussotsialistliku idee, mille kehastuseks ta oli, on ja jääb.
Läbi ta teose Mein Kampf; läbi ta kõnede ja kirjutiste on füürer meile läbi aegade maailmavaatelised, poliitilised ja strateegilised alused andnud, mille järgi me tegutsema peame.
Poliitilisi süsteeme püstitakse ja kukutatakse, poliitikud tulevad ja lähevad, juht ja tema töö on aga aluseks saksa rahva ja aaria maailma eksistentsile tulevikus!
30. aprillil on 33. aastapäev, kui Suur-Saksa riigi juht ja riigikantsler saksa ja euroopa SS-väeosade kaitse all, vaadates reetmistele ja arglikkusele omade ridades, lootusetuks muutunud olukorras oma viimase tahtmise dikteeris ja koos oma abikaasaga elust lahkus. Täna, 32 aastat pärast füüreri surma, on meil olemas tema poliitiline testament. Sellest viimases tahtest räägib see ettenägelikkus ja lootus, mis talle omased olid.
Kolmkümmend aastat pärast selle kirjutamist on sellest testamendist natsionaalsotsialistlik liikumine taas tõusnud. Kantuna noorest generatsioonist on Adolf Hitleri liikumine uuesti valmis juhi tahtmisi edasi viima. Füüreri nimel purustame selle juudi „BRD" moodustise Euroopa südames ja kõrvaldame selle kandjad. Me ehitame üles neljanda püha Saksa riigi au, suurepärasuse, suuruse ja õigluse ja nii täidame me juhi tahtmise – rahvussotsialistliku liikumise särava taassünni.
Me vannume sulle Adolf Hitler igavest truudust. Truudust, mis ulatub üle surma. Me tõotame sulle, füürer, mitte puhata ega peatuda enne, kui su viimane tahe on täidetud. Fanaatilise sihikindlusega viime meie, natsionaalsotsialistid, täide selle viimase juhise ja Sinu ja miljonite aaria inimeste surmas süüdiolevad paneme me vastutama. Enne oleme me valmis surema kui seda vannet murrame.
Me näeme end sellel tunnil ühes solidaarses ühtsuses, milles on rahvussotsialistide leegionid kõikigist rahvustest. Nad on kõik sellest aru saanud: internatsionaalne juutlus hiilib maailmavõimule ja kõik aaria rahvad hävivad; või - aaria rahvad kõrvaldavad valitseva juudi režiimi. Vabatahtlikult ja võitluseta ei lase me end kõrvaldada! Rahvas, mis ei ole valmis oma vabadust pidevalt kaitsma või ei ole võimeline seda uuesti endale kätte võitlema, on kaotanud oma õiguse eksisteerimisele!
Füürer ei kahelnud kunagi, et konflikt internatsionaalse juutlusega on eksistentsi ja elu küsimus. Meie kultuurimälestiste varemetest on Adolf Hitleri liikumine taas tõusnud, et jätkata võitlust saksa vabaduse, Euroopa ja aaria rahvaste ühtsuse eest. Järgmised aastad on otsustavad.
Ühes asjas olgu meie vastased kui ka sõbrad ja sümpatiseerijad kindlad: kapituleerumist pole meie jaoks olemas. Seda sõna ei eksisteeri meie jaoks üldse. Meile kehtib ainult võit või häving, muud võimalust pole. Kui me selles võitluses riikide vabaduse nimel hävima peaksime, siis on meie vaenlased samuti raske hoobi saanud.
Me ei tunnista mingit kapitulatsiooni ega üleandmist, me tunneme vaid kohustust oma füüreri, rahva ja isamaa ees. Meie juhi elu ja surm kohustab meid fanaatiliseks kuulekuseks ja tegusemisvalmiduseks rahvussotsialistliku idee nimel.
„Hitleri töö ja idee on tulevaste põlvede jaoks püha pärand. Meil, kes me veel elame, on kohustus edasi võidelda." – Generalfeldmarschall Schrörner
