Katti
„See on justkui õnnelik ettemääratus, et saatus mulle just Braunau Inni ääres sünnikohaks määras. Asub ju see linnake nende kahe saksa riigi piiril, mille taasühinemine vähemalt meie noorematele kui üks kõikide vahenditega teostatav eluülesanne tundub!"
Adolf Hitler, Mein Kampf, 1 köide, 1 peatükk
Need tuhanded miilid ja kolm reisipäeva, mida alustasin Chicagost lendamisega, praami ja rongidega sõites, olid sihile viinud, kui minu rong lõpuks Salzburgist tulles üle rohelise maastiku, millel olid hõbedased jõed ja mis oli kaetud piparkoogimajakestega, peatus. Mustad ja hallid pilved olid sügaval ürgsete mägede kohal ja näitasid ja katsid vaheldumisi nende sakilisi rohelisi tippe – imeline, dramaatiline ja pidevalt muutuv Austria panoraam. Ma olin siiski pigem unine kui rõõmus ja igatsesin sooja voodit sõbralikus külalistemajas.
Minu väsimus kadus ja üks adrenaliinitõuge uuendas mu ainevahetusepatareid kui rong järgmises peatuses nimega „Braunau Inni ääres" seisma jäi. Kuigi ma olin juba mitmeid kuid plaaninud sellesse keskaegsesse linna sõita, siis esimene pilk rongiaknast rongijaama nimele oli rabav. See oli õnnestunud! Ma olin tõesti kohal! Seljakoti selga pannud, läksin ma läbi vihmasagara mõned miilid raudteejaamast üksildasse Linzi tänavasse, kus ma Maybräu külalistemaja üles otsisin. Mul oli õnne. Perenaine ütles mulle, et Braunaus ja mõned miilid selle ümbruses on kõik kohad reserveeritud, paljud isegi juba kuid. „See ei imesta mind," ütlesin mina talle ja ta naeratas. „Kogu maailm on sellel kuul siin". „Mida?" Mul polnud sõnu. „Oodake ära. Küll te näete!" Ja ta jättis mind üksi mu mugavasse väikesesse tuppa, et ta mõistatuse üle järele mõelda.
Ma ärkasin hommikul varavalges, mis oli eilsest vihmasajust veel niiske. Linn aga oli elav pidevast sagimisest ja mina imetlesin modernsete poodide ja traditsioonilise ehitusega majade ja möödunud sajandite tänavate imelist ja harmoonilist kokkusulamist. Ma kõndisin edasi Linzi tänava lõppu, mis suubus keskaegsesse turuplatsi. Selle lõunapoolsel lõpul seisis Salzburgi värav, massiivne väravakaar, mis 500 aasta eest endist sissepääsu Braunausse valvas. Teiselt poolelt läks sild üle väikese Inni kõrvaljõe. Umbes 150 meetri kaugusel väravast oli üks suur, valge maja, kus tänapäeval üürijad elavad. See oli tegelikult selle silmatorkamatu maja pärast seal Austria riigikeses, miks ma teist poolt maailma siia tulin – et just seda näha. Sest siin, selles majas Salzburgi eeslinnas, sündis maailma suurim poeg. Ja mina olin kohale tulnud, et pidada tema 100. sünnipäeva.
Ma ei olnud siiski üksi, kui ma järgmisel päeval teada sain, et Austria armee tava- ja eriüksused järsku tervet Braunaut Inni ääres hõivasid. Transporditee üle silla saksa piiri juurde oli ära lõigatud, ja isikud, kes linna sisenesid, pidid külastuse eesmärkidest aru andma. Üks armee kopter tiirutas linna kohal kui tosin soomustatud masinaid üle turuplatsi sõitsid. Stseenides, mis meenutasid Hollywoodi 1940ndate aastate propagandafilme, marssisid automaatidega sõdurid segaduses olevate linnaelanike seas ja kiivritega tegelased ja püstolitega ohvitserid asusid valvepostidele. Kõik avalikud demonstratsioonid – nii hoiatasid avalikud plakatid – on kolmapäevast kella 14 kuni reedeni kell 9 keelatud. Rohkem kui kahe inimese valju rääkimine tänaval, koosolekud tänaval või streikijad kõnniteel, voldikute jagamine, paroolide hüüdmine ja isegi „imelikult riietatud" isikud olid koheste arreteerimiste ja seadusliku jälitamise põhjus läbi Austria „anti-natsi“-seaduste.
Omadega rahul olevad demokraatia pooldajad käitusid nagu nende enese kurjad „totalitaarsed fašistidest" karikatuurid. Kõigele vaatamata oli just enne nende kohale saabumist linn üleujutatud „kõrvalseisjatega" kogu Euroopast ja Ameerikast ja isegi Austraaliast, Lõuna-Aafrikast ja Oriendist. Igal pool oli kuulujutte. Oletati, et werwolfi-komandod heiskavad keskööl Salzburgi värava kohal haakristilipu. Arvati, et juudid võivad löögi alla sattuda. Terroristid Milanost pidid Simon Wiesenthali pildi linnapea maja ees ära põletama. Avalikkuse mure ei vähenenud, kui kohale saabunud valitsuseüksused tänavatõkked läbi Salzburgi värava püsti panid ja nii vana eeslinna oma keelualaga ära piirasid. Läbi väravakaare sain ma näha tänavat selle taga, mis oli õudne oma pealesunnitud tühjusega.
Õhtul oli turuplats enamjaolt tühi, vaid sõdurid olid oma postidel. Seevastu olid kõik kõrtsid ja pubid täis rõõmsaid inimesi, kes pidutsesid. Enne keskööd hakkasid sündmused juhtuma. Ganni hotellis, mitte kaugel Salzburgi väravast, tellis keegi maja parimad šampuse pudelid ja kõlasid õnnesoovid. Minu Maybräu külalistemaja keldris tõusis minu kõrvallauas püsti üks noor mees, keda ümbritsesid Müncheni üliõpilased, tõstis oma parema käe keelatud tervituseks ja hüüdis valjul häälel: „Suur-Saksa riigi nimel, Sieg heil!, Sieg heil!, Sieg heil!" ("Für das Grossdeutsche Reich, Sieg Heil! Sieg Heil! Sieg Heil! "). Keegi ei tülitanud teda ega ta kaaslasi.
Kuna olin üksi, oli minu pidu üsna tagasihoidlik. Ma läksin lähedal asuvale tühjale turuplatsile ja istusin külakella alla pingile. Ma vaatasin taevast. Pilved, mis olid nädalaid enamust Kesk-Euroopat katnud, olid kadunud ja tähed tantsisid oma saatuslikel positsioonidel, kui kell kuulutas raske metalse kõlaga keskööd. Sel momendil selles kohas olla – selleks pole sõnu olemas. Kui viimane löök kõlas igavikuliselt, vajutasin ma oma väikesel kassetimängijal nuppu. Badenweiler, tema lemmikmarss, kostis mu kõrvaklappides.
Järgmisel hommikul oli turuplats täis ootavaid inimesi. Nad näisid kõik ootavat – aga mida? Keda? See oli nagu ta ise pidi kohe saabuma, tõenäoliselt püsti seisvalt suures mustas Mercedeses. Võib-olla ootasid nad midagi sellist. Elav hing, ühe mehe emotsionaalselt katsutavat kohalolekut, kes nelikümmend aastat pärast oma füüsilist surma maailma tähelepanu oma sünnikohale suunab, muutus intensiivsemaks ja avaldas ennast veelgi võimsamalt.
Lõuna paiku ilmus müstiliselt rahva seast välja grupp itaalia fašiste. Üks neist hakkas – kohalolevaid ametnikke trotsides – rääkima: „Me toome valge rassi suurimale kangelasele õnnesoove! Ta elab igavesti oma verevendade ja -õdede südametes ja mõtetes! Ei mingit juuditüranniat!" ("Wir bringen dem grössten Helden der weissen Rasse Geburtstagswünsche! Er lebt für immer in den Herzen und den Gedanken seiner Blutsbüder und - schwestern! Keine Judentyrannei!" ) – sõdurid tungisid kohe talle ja ta kamraadidele kallale, siiski mitte enne, kui ta oli saluteerinud imestunud pealtvaatajatele. Mõned rahva hulgast julgesid isegi vastu tervitada. Teised plaksutasid ja mõned üksikud hakkasid isegi vana SA-laulu „Brüder in Zechen und Gruben" laulma, tõenäoliselt vastuseks itaallaste lühikesele kõnele „verevendadest". Politsei võttis isegi need vastajad vahi alla.
Minu enda väike pidustus toimus möllu taga, 15. sajandist pärineva kiriku territooriumil, St. Stefani katetraalis. Kõigepealt läksin alla maa-alusesse sõjaohvrite mälestuspaika, kus oli avalik hauakiri, mille sisse olid graveeritud Braunau langenute nimed. Ruumi keskel lamas sümboolne sõdur, kangelaslikku surma magamas. Põhjapoolsel seinal asus nende sõdalaste, kes Stalingradis langesid, aunimekiri. Siia asetasin ma lillekimbu kirjaga „Ja te võitsite siiski!" („Und ihr habt doch gesiegt!"). Kui ma trepist üles välja läksin, möödusin ma kirikust, kus ma õitseva ja rohelise pärja ta pildiga altari keskele panin ja süütasin ülemise ohvriküünla.
Kui ma kirikupingil istusin, märkasin ma, kuidas üks vana naine sisse tuli ja otse altaril minu pärga koos fotoga märkas. Kuigi tõenäoliselt oli ta nagu välgust tabatud, jättis ta pärja sinnapaika. Teised inimesed tulid, üllatusid samuti, aga jätsid selle puutumata.
Ma läksin katedraali tagumise külje juurde, et näha ristimiskohta, kus lapsi ristitakse ja siis läksin tagasi turuplatsile. Nende lihtsate ja rahulike sündmuste kirjeldused ei suuda selle päeva sügavalt liigutavat viisi ja emotsionaalset kogemust väljendada – päeva minu elus, mis mind sisemiselt inspireeris. Kuni selle päevani aprillis kahtlesin ma meie edus. See tohutu katastroof – Teise maailmasõja kaotamine – näis ületamatuna. Selle katastroofi lõpust on liikumine siiski edasi võidelnud, on vahepeal langenud ja siis taas tõusnud. Ja seda ajal, mil uimastav kurjuse jõud võitmatuna näib.
Aga sel 20. aprillil, tema 100. sünniaastapäeval, tema pühas sünnikohas, jõudis mulle samm-sammu haaval kohale ettenägematu arusaam, et mina olin näinud liiga kitsalt toimunud arengut oma enda ajal. Tema idee on IGAVENE. Ajaloolised tagajärjed, mis selle idee liikuma panid, on niinimetatud sündmuste laine, jõud, mida miski peatada ei suuda ja mis kauges tulevikus oma eesmärgi saavutab. Meie liikumine on loodusseaduste kasutamine inimvaldkondades, ja loodus on kõikvõimas. Ta võib kohati julmana tunduda ja ta jõud tekitavad meeleheidet, et hiljem võib-olla võimsamalt kui kunagi varem edasi murda.
Pärast 21. aprilli, kui valitsus piirded tema maja ümbert eemaldas, tunglesid rahvahulgad nagu moslemid ümber Meka pühakivi. Ma olin paljude võõraste seas, aga tundsin siiski sügavat sidet teistega – meie, haakristi vennad ja õed, viibides koos selles austatud kohas, oli nagu koju saabumine. Tema vaim ümbritses meid kõiki, tegi meid üheks kamraadiks ja täitis meid lootusega tuleviku suhtes. Tõsiasi, et me kõik üle maailma sellese paika tulnud olime, oli sellel erilisel hetkel sellises vaenulikus maailmas küllaldaseks tõestuseks, et idee elab ikka veel! See oli nagu filmis „Tahte triumf", kus Juht ütles – „meie südamete käsk", mis meid kokku viis. Me tundsime ainulaadset uhkust teades, et tulevased põlved meid kadestavad. Meid, kes siin sellel erilisel ajahetkel kogunesime, et süüdata sünnipäevaküünal, ümbritsetuna (ignorantsuse ja kurjuse) võimsast ööst. Sellest leegist väljub samaaegselt signaaltuli, et valgustada meie veresugulasi ja tuli, mis meie järelilma reostajad põrmuks muudab.
Mina olin Braunausse tulnud, et tema mälestuse auks oma pisike panus anda. Ta andis mulle aga hoopis suurema kingi kui elu – uuendatud, vankumatu usu meie vältimatu ja absoluutse võidu jaoks. Heil Hitler! Tuhandeid kordi!
Heil Hitler!
