Lihula sai Eesti SS-Leegioni ausamba
Sel aastal (2004) saab kuuskümmend aastat Eesti kaitselahingute algusest. Selle tähtpäeva puhul püstitati Lihulasse mälestusmärk. Tegu on „ajaloolise" monumendiga, mis 2002. aastal Pärnus maha võeti. „Monumendi epopöa" iseloomustab kujukalt poliitilist olukorda, mis Eestis praegu valitseb ja meie poliitikute põhimõttelagedust, orjalikku argust ning Venemaa ees lömitamist.
2002. aasta juuli lõpus pandi sama monument Pärnu Vanasse parki. Varem taheti kivi paigaldada Alevi kalmistule, kuid muinsuskaitse ei andnud selleks luba – ei olevat kunstipärane (tegelikult ärritas saksa mundris sõduri bareljeef ja tahvlil olev sõnaühend „vaba Euroopa eest").
Monumendi avamise eel ilmus ajalehes Postimees artikkel pealkirjaga „Pärnu sai SS-monumendi", mille järel puhkes poliitikute hulgas hüsteeria. Sellise pealkirjaga lehelugu pälvis ka Venemaa juudiorganisatsioonide tähelepanu. 31. juulil 2002 tegi Vene juudikongress teravasisulise avalduse, kus tauniti „natsikurjategijate mälestuse jäädvustamist", adresseeritud Euroopa Liidu juhtidele. EL-i reageerimist ei jäänud Eesti valitsejad ootama ja tollase peaministri Siim Kallase telefonikõne peale eemaldati monument mõni päev enne ametlikku avamist.
1944. aasta Eesti kaitselahingutes osales u 70 000 saksa mundrisse riietatud eestlast. Pärast sõda sattus suur osa, kes lahingutes ellu jäid, tõelisse põrgu – GULAG-i koonduslaagritesse.
Enamik Lääne poliitikutest ei taha midagi teada bolševistlikest kuritegudest Baltikumis, kuna nad pole seda – kommunistlikku terrorirežiimi – oma naha peal kogenud. Nii sunnib neid käituma must südametunnistus, sest bolševikud upitati 1917. aastal võimule Wall Streeti pankurite Schiffide, Rodhschildide, Warburgide, Morganite ja teiste, kelle seas oli rohkelt juute, abil. Samal ajal kui GULAG-i surmavabrik täistuuridel töötas, ehitasid lääneriigid 1920–30-ndail aastail üles N. Liidu sõjatööstuse.
Tallinna kesklinnas seisis kuni 2007 aastani „vabastajate" mundris pronksmees, mille juures venekeelsed sõjaveteranid 9. mail „viina viskasid". Samalaadsed monumendid seisavad siiani püsti paljudes Eesti linnades. Aga kui Lihula vallavalitsus tahab püsti panna eesti sõdurite ausamba, puhkeb võimupoliitikute seas hüsteeria. Samuti pole meie seda „vabastajate" ausammast maha lõhkunud, nagu venelased Eesti omadega tegid. Ja praegu ähvardab venelane Jevgeni Krištafovitš Lihula ausamba ära hävitada.
Meie sõjaveteranidel soovitatakse oma tähtpäevi vaikselt pidada (!), sest Venemaa võib pahaks panna, kui üle 80aastased endised sõjamehed kokkutulekuid peavad. 31. juulil Sinimägedes avatud 20. diviisi monumendi avamisel ei viibinud ainsatki valitsusliiget! Kas need vaprad, praegu väga auväärses eas mehed, ei ole ära teeninud mitte mingit valitsuspoolset tähelepanuavaldust? Mehed, keda aastakümneid on mõnitatud ja represseeritud, ei leia mõistmist ka Eesti valitsejatelt. Selline olukord on masendav ja demonstreerib valitsuspoliitikute ebaväärikust ning argust.
Vallavanem ja vallavolikogu esimees on pidanud korduvalt kuulama poliitikute ähvardusi „Eesti maine kahjustamisest" ja andnud neile argumenteeritud vastulöögi. Õnneks ei ole terve eesti rahvas nii nördimapanevalt arg ja orjahingedega kui valitsejad, kes rohkem hoolivad Brüsseli isandate arvamusest kui Eesti ajaloost. Lootust annab seegi, et riigikogulase Trivimi Velliste sõnul on Isamaaliidu fraktsiooni poolt menetlusse antud seaduseelnõu, mis annab kindla hinnangu 60 aasta tagustele kaitselahingutele ja saksa mundris võidelnud eesti meestele. Aeg näitab, kui palju hääli nimetatud seaduseelnõu kogub, kas meie poliitikud julgevad selja sirgeks ajada või kiikavad endiselt arglikult vaid Moskva ja Brüsseli poole.
Viimase kahe nädala kontaktide ja reageeringute järgi otsustades toetab Lihula vallavalitsuse tegevust sõjameeste monumendi püstitamisel suur osa Eesti üldsusest.
