Dietrich Eckart – luuletaja, mentor, märter
NS-Nachrichten, nr 107/7 – kevad 2001 (112)
Rahvussotsialistliku liikumise algusaegadel mängis erilist rolli Neumarktist Oberpfalzist pärinev luuletaja ja näitekirjanik Dietrich Eckart, kes oli DAP-ga juba 1919. aastal liitunud. Tema filosoofiliseks tippsaavutuseks oli Henrik Ibseni Draama "Peer Gynti" tõlkimine saksa keelde (1912). Eckart oli ka mitmete antisemiitlike ajakirjade autor ja väljaandja (näiteks 1919. aastast ilmuma hakanud nädalaajakirja „Saksa keeles öelduna" („Auf gut deutsch"), mille väljaandmist toetas Thule-Ühing). Dietrich Eckart oli mees, kes Hitleri septembris 1919 avastas, saades ühtlasi ta sõbraks ja õpetajaks – oma radikaalselt rahvuslike, antisemiitlike ja antidemokraatlike vaadetega oli ta Hitleri ideoloogiliseks eeskujuks (Dietrich Eckart ütles juba 1920. aastal, et juudid tuleb hävitada).
1923. aastal sattus Eckart suurematesse sekeldustesse, kui Weimari ajal üsna ebatavaline nähtus – kohus – otsustas kirjaniku vastu süüdistuse esitada (antisemiitlike rünnakute eest tolleaegse riigipresidendi Friedrich Eberti vastu ja too solvamise eest). Selleks andis põhjuse Eckarti poolt Baieris Mundartis avalikustatud lendleht „Miesbacher Haberfesttreiben 1922", mis kujutas Friedrich Eberti juutide ja teiste Saksamaa vastu suunatud huvide marionetina. Leipzigi riigikohtu poolt 12. märtsiks 1923 määratud kohtuprotsessile Eckart ei ilmunud ja nii anti välja tema vahistamiskäsk. Aprilli lõpus saadi teada, et Leipzigi kriminaalpolitsei on alustanud Eckarti tõsisema jälitusega. Adolf Hitler lasi seepeale relvastatud SA meestel ta Müncheni korteri ees vahti pidada, kuid ähvardav arreteerimine näis ainult aja küsimus olevat.
Christian Weber, üks väheseid Adolf Hitleri sina-sõpru ja NSDAP vana võitleja (liikmenumbriga 15), teadis aga üht head peidikut. Ta tundis kedagi, kelle juures sai tagaotsitavat Dietrich Eckarti varjata. Ta pidas silmas oma sõpra nimega Bruno Büchner, puhkepaiga "Moritz" elanik, hilisem Platterhof Obersalzbergis, mis asus üleval pool Berchtesgadenit. Tolleaegne Stabschef der SA Ernst Röhm organiseeris öö ja udu aktsiooniga Eckarti transpordi Berchtesgadenisse. Sinna saabus mõned päevad hiljem külastusvisiidile ka Adolf Hitler.
Sõja ajal, aastal 1941, meenutas ta ühes oma öises monoloogis seda esimest päeva Obersalzbergil.
„Ma teadsin nüüd, et ülalpool Berchtesgadenit on üks puhkepaik. Ühel aprillipäeval võtsin ma oma noorema õe ja ühe juhi kaasa. Ma ütlesin neile, et mul on läbirääkimised paari härraga seal ja jätsin nad Berchtesgadenisse, et Weberiga jala üles minna. Nüüd algas järsk mäkketõus, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda! Kitsas tee, lumes.
„Sa," ütlesin ma, „oled sa hull?" Kas see tee ei lõppegi? Usud sa tõesti, et ma ronin kasvõi Himaalajasse üles; kas ma olen järsku nüüd mägikitseks hakanud? Issand jumal, kas te siis paremat kohta ei leidnud? Kui see mäkketõus veel palju aega võtab, lähen ma tagasi, ööbin all ja ronin alles päeval üles".
Tema: „Me oleme ju kohe kohal". Ja järsku nägin ma üht maja enda ees. See oli puhkekodu "Moritz". „On meil üldse tuba?"
„Ei. Aga sinna, kus väljas saapaid pole, võime sisse minna." Me ei saanud ju enda tulekust sel aprillipäeval ette teatada.
„Nüüd vaatame, kas Dietrich Eckart ka kuskil on."
Me koputame ühele uksele.
„Diedi, Hunt on kohal!"
Öösärgis karvaste jalgadega mees tuleb välja. Tervitus. Ta oli täitsa liigutatud.
„Mis kell ma hommikul tõusma pean?"
Tema: „Seitsme, poole kaheksa paiku on kõige ilusam!" – ma polnud maastikust veel midagi näinud. Järgmisel hommikul ärgates on juba päris valge. Ma lähen verandale ja vaatan välja: vaatepilt on imeline! Vaade Untersbergile – see on kirjeldamatu! Eckart on juba all ja proua Büchner naeratab. Eckart tutvustas mind Büchnerile: „See on mu noor sõber, härra Hunt." – Kellelgi polnud aimugi, et mina see sama kuulus Adolf Hitler olin. Eckart oli seal kui doktor Hoffmann.
Pärast ebaõnnestunud marssi Feldherrenhallele 9. novembril 1923 – milleks Eckart Hitlerit julgustas – arreteeriti Eckart järgmisel päeval. Tema raske südamehaiguse pärast lasti ta aga veidi enne jõule vabaks. 26. detsembril 1923 suri Dietrich Eckart 55. aasta vanuselt. Ta maeti 30. detsembril Berchtesgadeni Mägikalmistule. Veel tänagi seisab seal võimas hauakivi.
Pärast 1933 aastat muutis Adolf Hitler oma mentori ja nagu ta teda avalikult nimetas – „isaliku sõbra“ – müstiliseks. Nii tegi ta näiteks Dietrich Eckarti toa Platterhofis mälestuspaigaks. Selles toas ei tohtinud midagi muuta. Sinna pandi vaid visioonäärist luuletaja büst (nagu ka Pruunis Majas Münchenis). Kui 1938. aastal alustati Platterhofi uuendamist ja suurendamist – plaanid nägid ette 150 uut tuba ja 300 voodit pluss kõrvalruumid. Seoses sellega lammutati kõik vanad ruumid, välja arvatud Dietrich-Eckardi-tuba, mida ei tohtinud puutuda. Uus Platterhof tuli selle ümber ehitada.
Just Eckartil oli Adolf Hitleri varasel esiletõusul tähtis osa etendada. Hiljem nimetati teda ka „nägijaks“, kuna ta oli juba liikumise varastel aastatel kuulutanud Adolf Hitleri sakslaste tulevaseks juhiks.
Hitler, kes end Dietrich Eckarti õpilaseks nimetas ja ühes austusavaluses ütles, et Eckart olevat „kirjutanud luuletusi nagu Goethe", austas Eckartit rohkem kui ükski teine ta vanadest võitlejatest. Ta nimetas teda oma raamatus „Mein Kampf" märtriks ja pühendas talle selle lõpplause:
Ja nende hulgas tahan ma kätte maksta ka selle mehe eest, kes üks parimatest oli, kes oma elu luuletamise, mõttetööga ja lõpuks ka teoga meie rahva äratamisele pühendas: Dietrich Eckart.
