Adolf Hitler – eneseohverduse juht
(Führer der Selbstaufopferung)
NS-NACHRICHTEN, nr 103/3 - kevad 2000 (111)
Natsionaalsotsialismi liikumapanevaks jõuks, nagu igal teiselgi revolutsioonilisel liikumisel, on eneseohverdus. Meie liikumine on ainulaadne mitte ainult sellepärast, et meie juht on olnud eneseohverduse eeskujuks poliitilise võimuvõitluse ajal, vaid hoopis sellepärast, et ta on nii kogu oma elu elanud.
Kui Hitler veel noor oli, jättis ta kõik abiraha, mida ta sai, oma nooremale õele Paulale ja läks üksi vaenulikku maailma. Maailma, kus igapäevane leib tuli raskelt kätte võidelda. See varajane omadus – teiste vajadusi enese omadest kõrgemale seada – iseloomustas Hitlerit surmani.
Esimese maailmasõja ajal jagas Hitler teiste tavaliste sõduritega häda ja viletsust. Tema rügement jooksis rindel verest tühjaks. Kui rügemendi tugevus langes, nõuti igalt mehelt üha enam. Kellegi teise saavutused polnud nii suured kui Hitleril. Ta osales vabatahtlikuna sageli eriülesannete täitmisel, võttes enda peale kõige ohtlikumad tegevused: tosinatel kordadel pääses ta napilt surmast. Hitler uskus, et ta suudab oma tahtejõuga aidata Saksamaa sõja võidule! Kui saabus tema puhkus, loobus ta sellest ja andis oma puhkuse ühele abielus olevale mehele, et too saaks kodus perega olla.
Peale noahoopi selga ja Saksamaa alandavat kaotust tõotas Hitler endale, et pühendab oma elu Saksamaa taastõusule ja Versailles´i lepingu tühistamisele. Nendel võitlusaastatel pidi ta veelgi rohkemast loobuma kui oma noorusajal.
Ta riietus oli nii vilets, et üks parteikaaslane pidi füürerile ülikonna annetama, et ta saaks endiste tööstusjuhtide koosolekule minna. Ta elas nii tagasihoidlikult, kuna investeeris iga vaba marga oma võitlusesse! Seetõttu pidi Hitler loobuma ka oma suurest unistusest saada kunagi kunstnikuks või arhitektiks.
Materiaalsed annetused polnud ainukesed, mida partei oma juhilt nõudis. Hitler nentis tihti, et ta ei saa luua kodu ja perekonda. Ta ei saanud abielluda, kuna ta terve Saksamaaga juba abielus oli! Hullem veel – ta ei saanud kunagi tunda isaks olemise rõõmu, kuna ta lastele oleks see liiga suureks koormaks olnud, et astuda tema kohale.
Kui sõda taas Saksamaale pöördus, pidi füürer oma linnade üleseehitamise unistusest loobuma. Taas pani ta oma sõjavormi selga ja keeldus selle äravõtmisest kuni võidu saavutamiseni. Ta töötas vahetpidamata ja töökoormus aina suurenes. Tema peakorter „Hundi koobas" (Rastenburgis) asus ühes soises metsas, kus oli talvel liiga külm ja suvel liiga palav. Ta kaastöötajad ei suutnud ära oodata, millal nad Berliini või Pariisi üle viiakse.
Kevadel 1945. aastal oma punkris olles kadus Juht militaarplaanide arutamise ajal tihti mõningateks minutiteks, et imetleda ainulaadsete natsionaalsotsialistlikke linnade mudeleid, mille püstitamisest ta unistas. Samas teadis ta väga hästi, et neid ei ehitata enam tema eluajal.
Venelaste granaadirünnaku ajal ütles ta Waffen-SS-i kindralile Leon DeGrelle´le, et kui temal oleks poeg olnud, siis oleks ta just sellist nagu DeGrelle tahtnud. Veel sõnas ta DeGrelle´le ja Hans-Ulrich Rudelile, et nende ülesanne on tulevikus olla noorsoole oma kangelaslikkusega eeskujudeks. Füürer nentis, et tema kannab viimset Saksamaa ohvrit ja ta ei jookse vaenlase eest minema, vaid võitleb vastase vastu kuni kibeda lõppuni ja ka siis ei lase ta demokraatidel ja bolševistidel rõõmu tunda tema kohtu ette saatmise või ta laiba mõnitamisega avalikkuse ees. Nii võitles ta kuni „alaminimesed" vaid mõne meetri kaugusel olid ja siis tõusis ta Walhallasse.
Adolf Hitler oli mees, kes iseenda ja kogu oma elu rahva heaks ohverdas.
Suurima natsionaalsotsialistliku vooruse moodustab ühe isiku eneseohverdus suure eesmärgi nimel. Sellepärast on üks natsionaalsotsialist väärtuslikum kui 100 demokraati või vabariiklast. See ongi see, mis teeb meid nii tugevaks ja kardetuks.
Noore SA-mehena töötasin ma 48 tundi nädalas ühes vabrikus, annetasin kogu oma palga parteile, hoidsin parteikontorit puhtana, korraldasin paberitööd, korjasin palvekirjadele allkirju, tegin süüa, andsin TV intervjuusid ja vahetevahel võitlesin tänavakaklustes selle maailma kõntsaga, et rõõmu tunda. Enamusi nn „ilusa ilma natsionaalsotsialiste" oli tavaliselt raske leida just siis, kui oli vaja tööd teha või raha annetada. Sellepärast ei üllata mind, et nad mõne surma- või pommiähvarduste tõttu kõrvale astusid, vaid hoopis see, et nad end nii väiksel määral natsionaalsotsialistideks pidasid. Nad tahtsid „nalja" saada ja kasutasid teiste kamraadide ohverdusi ära. Sellised lahkusid parteist suhteliselt ruttu ja iga kord kui nii läks, muutusime me üha tugevamaks.
Võrreldes füüreri eneseohverdusega on minu raha, minu higi ja vere ohvrid pigem tähtsusetud. Igatahes on tänapäeval meie liikumine täis kamraade, kelle ohverdused on neist teinud kangelased: tõelised natsionaalsotsialistid nagu Reinhard Sonntag, kes pidi paar aastat tagasi oma elu ohverdama ja Gottfried Küssel, kes 7,5 aastat vangis istuma pidi – nii nagu paljud, paljud teisedki, keda ma siin turvalisuse kaalutlusel nimetada ei saa ja ilma kelleta te praegu ei saaks seda lehte käes hoida ja seda artiklit lugeda.
Meie – natsionaalsotsialistid – hindame üht meest või naist vaid ühe kindla punkti järgi – nimelt kui palju ta end võidu nimel ohverdab. Kui targad (või tarkadena näida soovivad) või kui rikkad nad on, kui palju nad lubavad head võitlejad olla või kui palju õlut nad juua suudavad – see kõik ei tähenda midagi…Loeb vaid see, kui palju isik endast annab!
Igaüks meist – Teie ja mina kaasaarvatud – peab endale selle tähtsa küsimuse ise esitama.
Heil Hitler!
